Peaaegu iga kaasaegne inimene kasutab ühel või teisel määral e-raha. Nad asendavad üha enam tavapäraseid paberarveid ja muutuvad järk-järgult peamiseks kaupade ja teenuste eest tasumise viisiks. Kuidas aga elektrooniline raha tekkis, teavad vaid suhteliselt vähesed inimesed. Sellise valuuta päritolu ulatub sajanditesse.

Kuidas sündis elektrooniline valuuta

Inimkond on pikka aega otsinud võimalusi rahaülekannete lihtsustamiseks. Juba XIII sajandil harjutati hoiuste ülekandeid. Kuid ostja, kes soovis seda läbi viia, pidi isiklikult kohtuma panga esindajaga ja esitama suulise volituse sellise toimingu läbiviimiseks. Teeme reservatsiooni, et tollased finantsasutused sarnanesid vaid kaugelt kaasaegsete laenuasutustega, kuid tulid pankade põhifunktsioonidega edukalt toime. Hiljem ilmusid pabertšekid, millele ostja tahe kinnitati tema kirjaliku allkirjaga. Need on laialt levinud alates XVII sajandist.

Elektroonilise valuuta otsene eelkäija oli telegraafiline ülekanne. Tema abiga sai huvitatud inimene eemalt, tarbetu paberita, raha ühelt kontolt teisele üle kanda. See tekitab üsna loomuliku küsimuse, kuhu ilmus elektrooniline raha? Esimest korda ajaloos tegi ülekande Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi pank 1918. aastal. Tegelikult on e-raha tekkimine seotud pangaülekandega. Üsna varsti muudeti see elektrooniliseks telegraafiks, mida üksikud ettevõtjad aktiivselt kasutasid. Inimesed said arvuti või deebetkaardi abil teha vajalikke toiminguid - rahaülekandeid mis tahes suunas. Elektrooniliste ülekannete levik on avanud elanikkonnale juurdepääsu uut tüüpi maksesüsteemidele.

Arengu etapid

Enne elektroonilise raha ilmumist väljastati esimesed Visa tüüpi magnetilised krediitkaardid. Sel ajal olid juba metallist krediitkaardid. Need olid kättesaadavad ainult jõukatele klientidele, kes panid kaardi ostuprotsessi käigus spetsiaalsesse seadmesse ja sellele reljeefsed tähed viidi pabertšekki. Alles kuuekümnendatel ilmusid esimesed magnetribaga plastkaardid, kus hoiti elektroonilist raha. Teine läbimurre pärineb aastast 1975, kui prantslane Roland Moreno lõi elektroonilise mälukaardi.

Elektroonilise valuuta arengu järgmine etapp langeb 1990. – 2000. Sel perioodil toimub aktiivne sisseehitatud miniatuurse kiibiga nn kiipkaartide tutvustus. Neid võib nimetada üheks levinumaks elektrooniliseks maksevahendiks. Kuid ei saa öelda, et magnetilised või kiipkaardid oleksid tuttava ja nii populaarse paberraha täielikult asendanud. Need andsid kasutajatele ainult võimaluse kasutada oma ressursse palju tõhusamalt. Elektroonilise raha tulekuga ei kao tavalised paberraha ringlusest. Jah, nende osakaal kogu rahapakkumises on märkimisväärselt vähenenud, kuid kasutajad jätkavad paberiarvete kasutamist pigem vastastikuseks arveldamiseks. See on peamiselt tingitud privaatsusest, mida sularahas arveldamine pakub. Usaldusvaluutasid kasutatakse eriti sageli kolmanda maailma riikides, kuid tehniline areng pangandussektoris levib järk-järgult kogu planeedil ning inimeste arv, kes kasutavad elektroonilisi süsteeme ja valuutasid vastastikuseks arvelduseks, kasvab pidevalt.

Kolmas, praegune arenguetapp algas 2000. aastal. Uus verstapost elektrooniliste maksete arendamisel oli nn võrguraha tekkimine. Need võimaldavad kasutajatel makseid teha reaalajas. See teenus sai kättesaadavaks tänu tarkvarale, mis on spetsiaalselt välja töötatud veebimaksete tegemiseks.

Mis aitas kaasa e-raha arengule

Elektrooniline raha võlgneb oma väljanägemise Interneti arengule. Kuna veebi populaarsus kasvas, avanesid uued turud. Eri tüüpi kaupade ja teenuste müümiseks mõeldud veebipoed ja platvormid on laialt levinud. Neis oli võimalik veebist ost sooritada. Kuid kohe tekkis maksmise küsimus. Lõppude lõpuks, kui pood asus teises riigis, siis kuidas maksta ostetud toote eest kiiresti ja ohutult? Ja lahendus tuli elektroonilise raha näol.

Esimest korda kinnitas nende vabastamise California teaduste doktor David Chaum. 1994. aastal asutas ta DigiCashi, mille raames hakkas ta emiteerima eCashi nimelist elektroonilist valuutat. Samuti töötas ta välja samanimelise maksesüsteemi, mille mõned pangad võtsid kasutusele. Ettevõtte esimene aasta tõi ettevõttele tuhat kasutajat ja tegi koostööd 90 jaemüügipunktiga. Täna tunduvad need numbrid naeruväärsed, kuid siis tähendasid need head tulemust. DigiCashil ei õnnestunud aga kunagi massitarbija usaldust võita ja ettevõte kuulutas end lõpuks pankrotti. Kuid David Chaum omandas elektroonilise raha isa staatuse.

Järgnevad katsed läksid edukamaks ning Ameerikas, osariigis, kus elektrooniline raha esmakordselt ilmus, alustasid tegevust maailmakuulsad teenused - MoneyBookers, PayPal ja teised. Nõukogude-järgsed riigid, kus sellised maksesüsteemid nagu Yandex.Money ja WebMoney on laialt levinud, polnud erand. David Chaumi idee on olnud aluseks kümnete edukamate projektide loomisele. Ja umbes viieteistkümne aasta pärast on e-kaubandus muutunud tavapäraseks, millest on saanud väärikas konkurent ka kõige mainekamatele pangandusasutustele.

Praeguses etapis kasutatakse elektroonilist raha laialdaselt peaaegu kõigis eluvaldkondades. Nende abiga saate maksta mitte ainult vajalike ostude eest veebipoes. Maksesüsteemid võimaldavad maksta kommunaalteenuste eest võlad, maksta trahve ja riigilõive kodust lahkumata. Tänu elektroonilistele maksetele saavad inimesed oma perele ja sõpradele kiiresti raha saata nii ühes osariigis kui ka välismaal. Elektroonilise raha peamised eelised traditsiooniliste paberraha ees on järgmised:

    Kasutusmugavus.
    Tehingute tõhusus.
    Kõrge makse turvalisuse tase.

Tulevikus tõrjuvad nad rahaliselt Olympuselt lõpuks välja traditsioonilised usaldusraha pangatähed.